Myri fotograafia ja kunst
Foto on nagu tagasisõidu pilet selleks, et kogeda uuesti hetke, mille muidu oleme jäädavalt kaotanud.
Fotograafia
Ükskõik kui väga me ka ei püüa, ei suuda me lõpuni mäletada kõiki detaile elus.
Püüda kinni erilisi hetki, erilisi emotsioone, et siis mõne aja pärast neile tagasi vaadata…see on imeline. Ma olen vaadanud kõrvalt lähedaste laste kasvamist, olen nii mõnegi peretuttava lapsi pildistanud läbi aastate ja niimoodi nende suureks saamist jälgida on südantsoojendav. Need emotisoonid hiljem pilte vaadates ja meenutades on lihtsalt nii ehedad. Kallistused, naeratused, erilised hetked…
See annab jõudu edasi tegutseda ja areneda, saada veel paremaks fotograafiks.
Me saame luua mälestusi, püüdes kinni hetki ja emotsioone, et oluline elus mitte kunagi ei ununeks. Mälestused tuletavad rasketel aegadel meelde, miks me elame ja oleme ja mille üle meil on tänulik olla.
Kunst
Juba lapsena armastasin ma joonistada. Olen maalinud seinu, lõuendeid, portselani. Värvides on tohutu jõud ja maagia, neid segades ja pintsliga jooni vedades, saab luua uskumatuid vorme ja tulemusi. Maalides saab väljendada tundeid sõnadeta: kurbust ja viha tumedates, õnne ja armastust hoopis helgemates toonides.
Mul on kunstniku hing. Mulle meeldib luua. Värvid, loodus, vormid, see kõik on see, mis lummab. Lapsena oli mulle eeskujuks tädi, kelle joonistusi mäletan siiani. Imetlesin neid ja võisin vaadata tunde. Algkoolis oli mu õpetaja mulle eeskujuks, mäletan tänaseni kadakatega söemaalinguid, mille temaga koos tegime. Kahjuks ei saanud ta mind kaua õpetada, Jumalal olid temaga teised plaanid. Kunstikoolis pole ma kunagi käinud, joonistan seda mida oskan ja suudan lõuendile panna, maalin nii nagu hing ütleb. Kellele see meeldib, neile olen tänulik.
Inimesed armastavad ka silmadega, see on üks meie meeltest: nägemine.
Minu jaoks on kunst meelerahu loomiseks oluline osa elust.
